Rannarahvas a la Võrno ⚓️🚣‍♀️⛵️ скачать в хорошем качестве

Rannarahvas a la Võrno ⚓️🚣‍♀️⛵️

Hannes Võrno rannarahvast 1) Korrasta tekst 2) analüüsi teksti sisu 3) kirjuta oma mõistujutt eestlastest Oli kord mereäärne rahvas, keda kutsuti Rannarahvaks. Neil olid paadid, võrgud ja vabadus minna merele siis, kui meri ise lubas. Mõni sai saaki heldemalt, teine vähem, kuid kõik mõistsid et meri ei tee allahindlusi. Kes töötas, sellel oli lootust; kes magas, see sõi järgmisel päeval lahjemat leent. Ühel päeval tulid aga Rannarahvale külalised Mandrilt. Nad kandsid punaseid lippe, millel säras kuldne lubadus: „Me toome õigluse ja kõik selle, mida meri siiani ebaõiglaselt jaotas.“ Nad ütlesid, et probleem pole meres ega tublimates kalurites, vaid paatides ja võrkudes. Need olevat ebaõiglaselt jaotatud ja seepärast tuleb kõik ühiseks teha. Nii koguti paadid ühte suurde angaari, võrgud pandi registrisse, mõrrad kirjutati ümber riigile. Rannarahvas ei saanud sellest esiti aru, aga lootsid – seni olid ju kõik muutused tulnud alguses pehmelt, nagu soe lõunatuul. Mõne aasta pärast oli meri vaikne nagu haud. Mitte sellepärast, et saaki poleks olnud, vaid polnud enam kedagi, kes julgeks merele minna. Lubade süsteem oli keeruline, uued juhised tulid ülevalt ja iga tõhusam töötaja pandi pigem kontorisse aruandeid kirjutama, „sest töö peab olema ühtlaselt jaotatud“. Angaar, kus paadid seisid, hakkas mädanema. Iga nädal võeti sealt midagi „ühisvaraks“ ja iga kuu ilmus mõni uus ametnik, kes selgitas, et varasemad juhised tuleb välja vahetada veelgi õiglasematega. Rannarahvas õppis peagi, et tähtis pole enam meri ega töö, vaid koosolekud ja õiged sõnad. Neist, kel oli selgroogu, said vaikijad. Neist, kel polnud, said juhid. Aastad möödusid. Paatide palged murenesid, võrguniidid muutusid ussitanuks ja kui lõpuks kogu see maailm tolmuks varises, polnud enam vahet, kes kunagi paremini merd lugeda oskas – kõik hakkasid otsima teed Mandri poole, sest seal lubati puhtaid säravvalgeid lehti, kuhu rahvuse uut minevikku kirjutada. Aga ajalugu, see vanamees kavalate silmadega, ei maga kunagi. Rannarahvas ärkas ühel päeval ja avastas, et kuigi punased lipud olid kadunud, oli nende asemele tulnud midagi väga tuttavat. Uued tulijad saabusid mandrilt – seekord mitte punaste, vaid "euroopalike" loosungitega. Sõnad olid pehmemad, vormid moodsamad, aga mõte sama vana kui esimene murenenud mõrd: „Me teame paremini, kuidas te elama peate.“ Lubati võrdsust, õiglust, avatust. Siis hakkas tasapisi kaduma töö au ja vastutus. Merest sai ääremaa ning ent vohama hakkasid ringkirjad, deklaratsioonid ja ajutised maksud, mis osutusid püsivaks nagu umbrohi kivipraos. Ja taas kerkisid esile need näod, mis raskel ajal alati särama löövad – need, kes suudavad ühe käega vanduda truudust moraalile ja teisega taskusse pista kõik, mis pole poldiga kinni. Rannarahvas nägi jälle, kuidas loosungid üritavad peita tühjust ja tühjus üritab maalida end võrdsuseks. Sest halvad ajad ei loo halbu inimesi – halvad inimesed lihtsalt tulevad nähtavale, kui aeg muutub piisavalt segaseks, et nende jaoks tekib ruum. Ja nad tunnevad end alati suurepäraselt siis, kui ülejäänud maailm alles õpib hingama rusude alt. Hea aeg pole kunagi poliitiline kingitus – see on tagasi võidetud töö, väärikus ja vastutus. Vabadus ei kordu iseenesest, kuid võimu võtted korduvad alati, kui nende järele valvamine unustatakse.