See pole enam tema скачать в хорошем качестве

See pole enam tema

Ta tuli tagasi neiu ellu, kui hilinenud kevad, taskus mälestus, mis polnud enam elav. Kakskümmend aastat ja tolmunud on tee, ta ootas neidu ja lootis, pole muutunud see. Seda neidu, kes uskus, et maailm on hea ja et üks armastus kõik haavad parandab pea. Ta võttis käest ja süda vaikselt lootis, et naer on alles, mis kord leeki toitis. Et sama pilk, nii helkiv ja kerge, veel särab ajas, muretu ja selge. Ent tema ees seisis naine, vaikne ja kindel, pilk sügav, mõte selge, armid elu näinud hingel. Ei lennanud ta pilvedes just nagu toona, ta seisis sirgelt ja oli ise oma eluraja looja. Mees taganes ja peas kõlas hirmus mõte et: “See pole enam tema… Kas kõik vaid meelepett?” Ta mäletas ju neidu, kes ei teadnud veel, kui karm ja valus olla võib elu enda keel. Kui mees kord mõistis - neiust saanud on naine, ta lootus murdus, vaikne ja nii salajane. Ta nägi sügavust, mis nõudis ausat vaadet ja kuulis laulu, millel polnud rõõmsat saadet. Nii mees siis lahkus, nimetades süüks ta valu, sest naine kandis nukrust, mida mehe hing ei talu. Ta minnes lisas: “Me hinged erinevat tooni, ei ole minus nõnda negatiivseid jooni.” Ja nõnda lõpu saigi lugu, mis alguseta jäi ning naine jätkas rada, seda üksinda ta käib.