Vello Orumets - Arlekino скачать в хорошем качестве

Vello Orumets - Arlekino

muusika Emil Dimitrov, sõnad Heldur Karmo ARLEKINO Üks vanker veereb vaevalt seistes koos, vaid luitund puldan tuuli varjab siin. Direktor rändteatris on Buoo ning nukkudeks Melii ja Arlekiin. Arlekiin, nii kaval naljatilk sa laval, veidrik oled olnud kogu elu sa. Näitemäng on tubli, saalis rõkkab publik – kõik nad sinu mure üle naeravad... Arlekino, Arlekino, südant sul ei ole sees. Ja su puisel palgel teiseks ühtki kriipsu rõõm ei tee. Veel mõni hetk ja kergejalgne lend kulissi ette toob printsess Melii. Ja vaikselt vargsi nurka peidab end printsessist sisse võetud Arlekiin. Arlekiini silmist nukralt just kui ilmsi pilk Buoo'le pöördub igal õhtul siis – anub endal' südant, palub tõelist südant, millega ta armastada võiks Meliid. Arlekino, Arlekino, südant sul ei ole sees. Ja su puisel palgel teiseks ühtki kriipsu rõõm ei tee. Ta palveist härdaks muutus kord Buoo ja väikse peitli kastist välja tõi – nii puine rind sai südame, et too printsessi kuumalt armastada võiks. Arlekiin siis rõõmu nautis täiel sõõmul; tundis kirge süda, hõõgus päeval-ööl, kuni ühel õhtul lava peal see juhtus – liigsest tulest süttis nukk ja põles söeks... Arlekino, Arlekino, arm nii suur – mis tõi sull' ta? Ning su viimsest rollist aru publik seegikord ei saand... Üks vanker veereb vaevalt seistes koos, see rändteatrit paigast teise viib. Meliiga üksi jäänud on Buoo... Ah, vaene, vaene puunukk Arlekiin! Arlekino, Arlekino, arm nii suur – mis tõi sull' ta? Ning su viimsest rollist aru publik seegikord ei saand... Arlekino, Arlekino, sinu arm sind muutis söeks...