Raamatukaupluse paradoks ehk kirjandusõpetaja õudusunenägu скачать в хорошем качестве

Raamatukaupluse paradoks ehk kirjandusõpetaja õudusunenägu

Tere tulemast tagasi minu kanalile. Olen terve elu olnud suur lugeja. Raamatud on minu elu lahutamatu osa. Aga viimasel ajal, kui ma astun raamatupoodidesse, valdab mind kummaline ja vastuoluline tunne. Ühest küljest on riiulid lookas – seal on nii palju raamatuid. Aga teisest küljest tekib küsimus: kes suudaks need kõik läbi lugeda? Eriti olukorras, kus raamatute tiraazid vähenevad, hinnad kallinevad ja me teame, et lugejate arv on tegelikult vähenemas. Me elame ajastul, kus uut põlvkonda kõidavad raamatute asemel hoopis podcastid, filmid ja YouTube'i esitlused – täpselt sellised nagu see siin, mida te praegu vaatate. Ja samal ajal ma imetlen oma kolleege, neid vapraid kirjandusõpetajaid, kes teevad iga päev tohutuid pingutusi, võideldes selle nimel, et noored hakkaksid taas lugema, et meie kirjaoskus ja kultuur säiliks. Aga äkki on see võitlus asjatu? Kas me oleme valmis põhimõttelisteks muutusteks? Aasta alguses sattus mu kätte üks tekst, mis pani mind kirjeldatud olukorrale täiesti uue pilguga vaatama. See oli Austria kirjaniku Clemens J. Setzi artikkel "Nüüd, kui soovid taas täituvad" (Nun, da das Wünschen wider filft), mis ilmus ajakirjas Der Standard 28. juunil 2025. Setz kirjeldab seal maailma, mida muudab tehisintellekt ehk AI. Ja ta esitab äärmiselt provokatiivse küsimuse: Mis juhtuks, kui AI võtaks üle kogu selle raskepärase kirjutamise ja lugemise töö? Mis siis, kui inimene muutuks nii öelda "sõltumatuks analfabeediks"? Juba 40 aastat tagasi pidas tuntud Saksa kirjanik ja esseist Hans Magnus Enzensberger ühe tähelepanuväärse kõne, kus ta rääkis "sekundaarse analfabetismi" kujunemisest. Kes on see "sekundaarne analfabeet"? Enzensbergeri järgi on see keegi, kes suudab küll kirjatähti ja sõnu kokku veerida ning oma nime paberile kirjutada, aga ta ei suuda enam mõtestatult lugeda. Pikemad tekstid on tema jaoks arusaamatud ja võõrad. On ta siis kuidagi meist viletsam ja õnnetum? Aga siin ongi konks – ta ei kannata selle all. Ta ei tunne puudust sellest, et ta ei suuda millelegi pikalt kontsentreeruda. Vastupidi, ta on mobiilne, ta on kohanemisvõimeline ja ta on elus vägagi läbilöögivõimeline. Enzensberger leiab, et me ei peakski tema pärast muretsema. Kuid Enzensberger teeb veel ühe põneva eristuse. Ta vastandab sellele uuele tüübile "tõelise" analfabeedi – inimese ajast, mil kirjaoskust veel polnudki. "Tõeline" analfabeet ei tundnud isegi tähti. Aga paradoksaalsel kombel opereeris ta palju kirjanduslikumalt kui tänapäeva inimene. Tal oli erakordne mälu, peensusteni koolitatud kõrvakuulmine ja võime eriliselt kontsentreeruda. Tema oli see, kes lõi luulet – sest riim, rütm ja laul on kõik kirjaeelse kultuuri sünnitised. Tõelise analfabeedi omadused on identsed poeedi voorustega. .... Kui õppejõuna eelistame täna kirjalikule esseele suulist eksamit, mis võimaldaks paremini hinnata õpilase tegelikke teadmisi, siis oleme Sokratesele tunduvalt lähemal. Aga kuhu me siis teel oleme? Püüdkem siis kuidagi tulevikku kirjeldada. - Muidugi ei kao kirjaoskus kohe, vaid hääbub kahe-kolme põlvkonna jooksul. Tulevikus toimub vajalik kirjalik kommunikatsioon vaid robotilt robotile, kirjutatud tekst on lihtsalt kompleksne formaalsus. Kujutage ette: igal noorel inimesel on kaasas oma AI-sekretär ja need sõprade sekretärid suhtlevad omavahel. Inimene ise ei pea enam teksti trükkima. Ta annab vajalikud käsklused ja kuulab vastuseid. Mis saab siis inimese kõige olulisemaks oskuseks? Selleks kujuneb võime "soovida". Oskus oma soove suuliselt nii formuleerida, et AI-maailm seda õigesti mõistaks. Kui see oskus puudub, siis juhtub nagu muinasjuttudes, et vale soov toob kaasa õnnetusi. Aga raamatud, mis neist saab? Kogu see rikkalik kirjakultuur, mida me praegu poodides ja raamatukogudes näeme, kellele seda kõike veel vaja on? See muutub kultuurivaramuks, mida imetletakse, kuid mis elu enda seisukohalt kuulub muuseumisse. On see õudusunenägu või uus algus? Algus millele? Kui me enam ei loe ega kirjuta, millega me siis tegeleme? - Vastus on intrigeeriv: inimestel on nüüd aega tegeleda hoopis teistsuguste asjadega. Probleem on selles, et täna ei oska me veel isegi ette kujutada, mis asjad need on. Võimalik, et meil pole nende tegevuste jaoks praegu veel nimegi. Mõistan, et kõik eelpool öeldu kõlab tublidele emakeeleõpetajatele tõelise õudusunenäona. Olles ise suur raamatute armastaja, loodan ma väga, et see unenägu sellisel kujul kunagi ei täitu. Aga mõtlema paneb siiski: oleme me tõesti teel sellise uue reaalsuse poole, mida me ei oskagi veel sõnastada, veelvähem soovida? #raamattu #lugemine #kultuur #soovimine #uuspõlvkond #tulevik