Kerdo Mölder avalikult truudusetusest скачать в хорошем качестве

Kerdo Mölder avalikult truudusetusest

Kerdo Mölder avalikult truudusetusest 1) Korrasta õigekiri 2) Arutle avalikkuse, truuduse ja omamise teemal kuulsuste elus Kuna armas Kirsti Valdstein-Timmer palus oma postitust mitte jagada, siis ma lihtsalt arendan tema mõtet edasi — lugupidamise ja austusega tema vastu, aga vastuvaideldes. @esiletõstmine Esiteks: iga lugu on erinev. Iga armulugu, iga abielu, iga “armuke” ja “hoor” – kõik on erinevad maailmad, erinevate hingede kokkupõrked. Ka minu abikaasa minevikulugu on täiesti teine – see oli 20 aastat lavapartnerlus, mitte magamistoa kroonika. Ja oma elulooraamatus Diana Klas-Mölder "Nüüd Julgen Rääkida" keskendubki ta peamiselt sellele, lavapartnelusele. Mitte laimule ega halale ega saladustele - mida kõik kiivalt salajases hoiavad! Las siis hoiavad, nende elu, nende patud! Aga nüüd teemasse. Mõte, et “naised, kelle mehed peavad armukesi, on niigi õnnetud ja neid peab haletsema” – sellele ma ei nõustu. Olen ise elanud läbi sõltuvussuhte, olen näinud kõrvalt ja seestpoolt, mis juhtub siis, kui naine annab ära oma väärikuse, uskudes, et kannatus on armastus. Ei ole. Kui mees hoora mööda ilma ringi ja naine “perekonna nimel” jääb — see ei ole armastus, see on hirm. Ja vabandust, aga see on ka lollus. Sest iga kord, kui sa sulged silmad ja ütled “küll ta muutub”, sa lööd haava oma enda hinge – mitte tema truudusetuse pärast, vaid sellepärast, et sa ei valinud iseennast. Ma saan aru. Lahkuda on raske. Manipuleerivad mehed on osavad – nad ehitavad sõltuvuse, mitte suhte. Aga iga naine, kes lõpuks ütleb: “Aitab. Ma ei ela enam valet,” – see naine sünnib uuesti. Ta saab tagasi oma hinge, oma une, oma naeratuse. Sest vabadus on alati kallim kui ükskõik milline kuldne vangla. Ma olin 10 aastat väga hävitavas sõltuvussuhtes ja tean omast käest kui RASKE on sellest välja tulla. Aastaid võitlesin - ränk võitlus oli see. Korduvalt suurte tagasilanguste ja depressiooniga võideldes. Valu, ükslidus, pisarad, jõuetus! See ongi ääretult raske teekond aga väärib seda, et see lõpuni viia. Ja nüüd see “ei tohi rääkida, mis juhtus” – vabandust, aga siin me jälle matame tõe savi alla ja nimetame seda “elegantsiks”. See on see eestlase needus, see “mis teised minust arvavad”. Pea liiva, suu kinni, naeratus näole – ja kodus nutad patja. Sellest ei sünni mitte väärikus, vaid haigus. Tõde ei tapa, aga vaikimine tapab aeglaselt. Olen näinud kümneid naisi, kes elavad aastaid eraldi tubades, ametlikult “abielus”, aga sisemiselt surnud. Miks? Sest “lastest on kahju”.? Sest “mida sugulased arvavad”? Sest “mees ju on hea isa”? Ja vabaduste jada jätkuks..... Aga milline isa on mees, kes ei austa naist, kelle kõrval ta elab? Milline eeskuju on poegadele mees, kes valetab emale? See on süsteemne mädapaise, mitte “pere hoidmine”. Kallis Kirsti – ja kõik armsad naised, kes seda loevad – see pole rünnak, see on peegel. Ma austan sind, sest sa julged alati tõstatada valusaid teemasid. Aga ma ütlen otse: need naised, kes teadlikult jäävad kõrvale ja lasevad oma mehel “hoorata” ja lasta teha seda lausa aastakümneid, ei ole ohvrid – nad on kaasosalised. Ja see ongi kõige valusam tõde. Me ei tohi enam õpetada naisi vaikima, vaid valima ennast. Sest iga kord, kui üks naine astub ära mürgisest suhtest, üks tüdruk õpib sellest kõrvalt, et ka tema võib tulevikus ära minna. See on juba revolutsioon. Elu on liiga lühike, et elada seda kellegi valet varjutades. Armastus ei ole alandus. Ja väärikus ei ole luksus – see on elu alus. Vabandan väga, kui see kedagi riivas – aga kui kasvõi üks naine selle peale täna asjad kokku pakib ja ära läheb, siis on see postitus oma eesmärgi täitnud.