Vana tamm скачать в хорошем качестве

Vana tamm

Sõnad: Heidi Raba Põhjatuulte meelevallas seal kus pole ühtki teed hõbetraate veel ei tunne keegi voolu pole lambi sees äikse kõmas, välgunoole valgel tõrust sünnib tammepuu seal ta sirgub, linnutee ta palgel okstes ehatäht ja kuu kõik ta näeb ja kõik ta kuuleb vaikus suur ja tormituuled on ta aastaringi sees nagu kiviringid vees aga siis, aga siis – katk ei tule mõõgaga ega tule käraga tema kõnnib üle maa musta koera kujul vaikib küla, seisab töö kellad kirikus ei löö aeg voolab, puu sirgub oma rahvaga koos läbi mure, läbi rõõmu oma rahvaga koos tuul ja vihm löövad näkku mühinal vana hobu hingab raskelt, nohinal vankri rattad veerevad kriginal mööda porist teed, postimaanteed see on aeg, kus kasukad on lambanahast see on aeg, kus higi voolab, rauast sahad musta mulda pööravad tamme juuri murravad ühel ööl tuul viib tammelt lehed armund mees lõikab nimetähed tammepuu halli korpas koorde salasoovid annab tema hoolde siis kui koidab, neiu juuksepaela ümber oksa seob kui helmed kaela varsti lapse tänusilmil süles tamme poole tõstavad nad üles udus triivib lodi üle väina päike loojub teispool vihma seina koolmekohal, läbi halli vee läheb salakaubatee hobuvanker raskelt veereb vesi ümber keeb ja keerleb vankris viin, sool ja nahad sandarm kannul ei jää maha oo tammepuu, oo tammepuu saatus on kinkinud sulle sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud oo tammepuu, oo tammepuu saatus on kinkinud sulle sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud sõda tuleb nagu hunt, kõik ta võtab terve ilma nälga jätab tamme koorel punab veri üle tema kaardub vari murrab juuri, rõhub säsi unub koorde lõikav käsi armistuvad nimetähed tuhmiks jäävad tamme lehed Ühel päeval tehas kerkib külje alla üles tõuseb suuri suitsusambaid korsten tahma tamme peale kallab tehas näitab musti hambaid Siis see juhtub – aururong suitsu sülgab rauast imelooma metsloom pelgab uhke grammofoni krabin mõisa kambris saunamehel veel ei ole õli lambis Kõrgel taevas kuu teeb ringe aeg on vaevand tamme hinge maailm ümber pöörleb, muutub tehisvalgus võra puutub rahvas laulab ennast vabaks palub laps ja suurgi palub võõras võim et eal ei tabaks viimaks lõpeks hirm ja valu oo tammepuu, oo tammepuu saatus on kinkinud sulle sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud oo tammepuu, oo tammepuu saatus on kinkinud sulle sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud su võra on sirgunud laiusesse kosmose kõrguse täiusesse ühel ööl, okstes ehatäht ja kuu pimestavast välgujoonest rappub puu süttib koor ja lõõmab tamme süda ükski vägi kustutada seda enam nüüd ei saa, ei saa enam nüüd ei saa, ei saa tamme rebib jõud karm ja toores armistunud nimetähed koores justkui helendavad korraks veel armastuse väes, suure huku eel raginaga kukub puu ja kõmab maa miski püsti hoida teda nüüd ei saa aga enne viimast rasket ohet mulda langeb tõru okste vahelt vana tamme tarkus on ta sees sadu aastaid elu ootab ees viimaks sulgub kuldne eluring rahu leiab vana puu hing rahu leiab vana puu hing oo tammepuu, oo tammepuu saatus on kinkinud sulle sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud oo tammepuu, oo tammepuu saatus on kinkinud sulle sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud oo tammepuuu oo tammepuuu